“Sest me reisime harva koos. Ja sa tead, mida ma mõtlen maailmast, kus me elame: oleme valedest lämbunud, uskudes rohkem teadusesse kui vaimsetesse väärtustesse, oleme kohustatud toitma oma hinge sellega, mida ühiskond oluliseks peab, kuni aegamööda sureme, sest me saame aru, mis ümberringi toimub, teame, et meid sunnitakse tegema asju, mida me pole kavatsenud, ja ikkagi pole me võimelised kõike sinnapaika jätma, et pühendada päevad ja ööd tõelisele õnnele: perekonnale, loodusele, armastusele. Miks? Sest meil on kohustus alustatu lõpule viia, et saavutada lõpuks kauaigatsetud majanduslik stabiilsus, mis lubaks ülejäänud elupäevad veeta ainuüksi teineteisele pühendudes. Sest me oleme vastutavad. Ma tean, sa mõtled vahel, et ma töötan liiga palju. See pole tõsi. Ma ehitan üles meie tulevikku, varsti oleme vabad unistama ja elama oma unistustes.”
“Majanduslikust stabiilsusest abielupaaril küll puudu polnud. Pealegi polnud neil võlgasid, nad oleksid võinud sealt lauast oma krediitkaartidega püsti tõusta, selle maailma eest, mida Igor nii nii hirmsasti vihkavat näis, pakku minna ja kõike otsast alata, ilma et rahaprobleemid kunagi kõne alla tuleksid. Ewa oli sellest varemgi juttu teinud ja Igor vastanud alati: natuke on veel puudu. Alati natuke veel.”
(“Võitja on üksi” Paolo Coelho)
Kas me elame samasuguses maailmas nagu Igor ?!
.
